

Jagan sinuga juhtumit, mis on üsna tüüpiline kasvavatele väikeettevõtetele (ja mitte ainult).
Minu poole pöördus jaekaubandusega tegelev ettevõtja, kes oli kasvatanud oma ettevõtte sisuliselt nullist 2 miljoni euroni. Äri oli käima läinud, müük kasvas kiiresti, laieneti – ning ühel hetkel selgus, et senine finantsjuhtimine ei ole kasvuga sammu pidanud.
Mis olid siis selle ettevõtte peamisteks probleemideks ja kuidas neid lahendasime:
1️⃣ Puudus selge arusaam hinnastamisest (omahind, müügihind).
✅ Selgus, et omahinna arvutus oli puudulik – püsikulud ei olnud hinnas arvestatud. Peale omahinna korrektse arvutuse said paika ka uued müügihinnad.
2️⃣ Teadmatus kasumilävest (kui palju peab müüma, et jõuda kasumisse).
✅ Kasumiläve arvutamiseks oli vaja oluliselt rohkem ja täpsemat infot.
3️⃣ Ebaselgus, milliseid finantsnäitajaid peab üldse jälgima.
✅ Tegime läbi peamised arvutused olulisemate käibekapitali ja rentaablussuhtarvude leidmiseks.
4️⃣ Käibekapitali juhtimine – raha sai kuu keskel otsa, kuigi müük kasvas.
✅ Käibevahendite paremaks planeerimiseks seadsime fookuse igakuiste kulude täpsele jälgimisele.
5️⃣ Tooteportfelli juhtimisega seotud otsused.
✅ Leidsime koos, et vajame veel lisainfot, eelkõige toodete kasumlikkuse osas.
Selle näite mõte on lihtne:
Kasv on privileeg. Aga mida suuremaks ettevõte kasvab, seda olulisemaks muutub teadlik ja süsteemne finantsjuhtimine. Olen oma praktikas korduvalt näinud, kuidas ettevõte suudab… kasvada pankrotti.
Õigeaegne tähelepanu rahavoogudele, hinnastamisele ja finantsnäitajatele ei ole pidur – see on kasvu vundament.
