Kuidas koroonaviirus mõjutab riigi majanduskäitumist?

Riigieelarve puudujääk iseenesest tähendab alati seda, et riigieelarves on kulusid rohkem kui tulusid ja selle tagajärjeks on olukord, kus puudujääk tuleb kuidagi katta. Selleks on mitu võimalust: kasutada varasemaid sääste, võtta laenu või tõsta makse.

Kuna sääste suurt riigil enam pole ja maksude tõstmise teed esialgu ei minda, siis ongi laenamine ainuke variant.

Eesti on siiamaani alati kriisidega võidelnud kulude kokkuhoiu ja maksude tõstmisega. Eelmise majanduskriisi ajal külmutati palgad ja kasvas käibemaks.

Muu maailm, eriti Euroopa riigid, pole aga sisuliselt kunagi oma elanikke palkade kallale läinud. See isegi ei tule kõne alla, sest enam-vähem kõikides arenenud riikides on palkade kasv juba sisse kirjutatud. Seega on ainuke variant suurendada eelarve defitsiiti ning seda katta uute laenudega. Võib julgelt öelda, et laenamine kui vahend eelarve defitsiidi vältimiseks, on poliitiline otsus.

Varasemad Eesti valitsused pea täielikult on selle variandi suures mahus välistanud. Kui aga tuli võimule hetkel ametis olev valitsus, siis ütles rahandusminister Martin Helme kohe välja, et nemad hakkavad majanduslanguse vastu võitlema vastassuunalise meetmega.

See tähendab siis, et kriisiga ei võidelda mitte kulude kokkutõmbamise ja maksude suurenemisega vaid riik peab ergutama majandust läbi suuremahuliste investeeringute ja/või riigi taskust palga toetuste maksmisega. Ja nii ongi läinud.

Sellega võime sellega selgitada uue eelarve aasta suurt defitsiiti. Kuna pakkumise piiramine ei suuda luua vajalikus mahus tarbimist ja tagada töökohti ning lõpuks ka maksutulu, siis kulude kallale ei minda, pigem isegi tõstetakse pensione, säilitatakse avaliku sektori palgatase ning ka maksud on ju pigem langenud. Siit see miinus tulebki.

Vaktsiin ise ei loo veel taastumist, see leevendab olukorda aga selleks ajaks on kardetavasti nii palju töökohti ja ettevõtteid kadunud, et nende taastumine nii kiiresti ei käi. 

Surve kodanikupalga kehtestamiseks kasvab

Täna püüavad enamus inimesi ja riike veel säilitada siiani toiminud majandus-ja ühiskonnakorraldust. Kõik tundub ajutine. “Aga kui ei ole, siis tuleb silmitsi seista väga suurte muutustega – paljud inimesed kaotavad oma senise töö jäädavalt ja peavad ümber õppima. Kõik seda ei suuda ega tahagi. Kasvab surve kodanikupalga kehtestamiseks, et hoida sotsiaalselt nõrgem elanikkond inimväärsel tasemel elustandardi mõttes.

Kui ikkagi ebavõrdsus kasvab, mis juhtub paratamatult, võib arvata, et maksud tõusevad ja suurem teravik suunatakse hästi hakkamasaavate elanikkonna ja ühiskonnagruppide peale. Varamaksud, ettevõtluse maksud jms on mingil ajal paramatu. 

Positiivse poole pealt tuleb aga vaadata praeguse olukorra muid tahke – riigi võetud laenusid sisuliselt kunagi enam tagasi ei maksta, intressid on 0%, seega ka intressikulu ei teki ja kui võetud laenud suudavad kasvatada majandust piisavalt, siis on riigilaenu näol tegemist sisuliselt nullsummaga. Lisaks sunnib muutunud olukord looma teistsuguseid töökohti ja teistsuguseid teenuseid. Juba praegu saab inimene teha tööd oma kodus mistahes firmale üle maailma, see trend kasvab ja areneb veelgi.

Riigi jaoks on kahtlemata suurim väljakutse ikkagi ühiskonna nõrgemate gruppide järeleaitamine – kõik ei suuda muutustega kohaneda ja ei soovigi seda. Kuidas neid toetada, see on põhiküsimus.

Mis on toote või teenuse tasuvuspunkt ja kuidas seda leida?

Tasuvuspunkt, break-even point, kasumilävi, nullkasumi piir – heal lapsel mitu nime, nagu öeldakse. Mis see endast kujutab ja miks ning kuidas seda leida?

Oma praktikas näen väga sageli, et kuigi ettevõtjad pööravad üsna palju tähelepanu raamatupidamise korrashoidmisele, kulude-tulude tasakaalule, isegi sisukale finantsanalüüsile, siis on mitu olulist aspekti ettevõtte kasumlikkuse analüüsis, millele kas ei osata või ei soovita tihtilugu keskenduda.

Üks neist tähelepanu alt välja jäävatest asjadest on omahinna leidmine, millest ma varem olen juba juttu teinud, teine sellest otseselt tulenev nähtus on tasuvuspunkti leidmine. 

Sisuliselt iga ettevõtte jaoks on peamiseks finantsiliseks mõõdikuks kasum. Kasumi leidmine on lihtne: tulud-kulud. Seega tekib meil vahepeal selline punkt, kus tulud on kuludega võrdsed, ehk on saavutatud nn nullkasumi piir. Seda võib nimetada kui vajalikku tootmis-ja müügimahtu, mis tuleb saavutada et katta kõik tulude teenimiseks vajalikud kulud. Iga toode mis müüakse üle nullkasumi piiri ehk kasumiläve, annab kasumit. Seega võime defineerida kasumiläve kui vajaliku müügimahu, mis on vajalik kulude katmiseks. Kasumiläve arvutatakse enamasti tootmisühikutes kuid seda saab leida ka müügikäibena. 

Kasumilävi tükkides: toodete või teenuste hulk ajaühikus, mis tuleb toota ja müüa et saavutada tulude-kulude tasakaal. 

Kasumilävi käibena: müügikäive ajaühikus, mis tuleb saavutada, et katta kulud ja olla nn nullkasumis.

Miks on kasumiläve leidmine oluline?

  1. Aitab kulusid paremini analüüsida ja planeerida
  2. Optimeerib tootmis-ja müügimahtu
  3. Aitab süstematiseerida toodete ja teenuste struktuuri
  4. Aitab analüüsida toodete ja teenuste kasumlikkust
  5. Annab arusaama kui palju peab nö minimaalselt müüma, et katta kulud
  6. Aitab luua arusaama milline on ettevõtte finantsiline puhver käibelanguse ohu korral
  7. Aitab planeerida sihtkasumit ja eesmärgistada müüki

Kasumiläve leidmine taandub olulisele aga lihtsale põhimõttele: igal ettevõttel on kulud, mis liigituvad püsivateks (need, mis jäävad muutmatuteks teatava kindla tootmismahu korral. Või siis ka et kui tootmist üldse ei toimu, jäävad mingid kulud ikka alles) ja muutuvateks, ehk kulud, mis lisanduvad iga järgneva toote tootmisega. Kasumilävi tähendabki sellist toodete hulka, mis tuleb ära müüa, et katta püsikulud ja iga tootega lisanduvad muutuvad kulud.

Seega on kasumiläve leidmisel oluline liigitada kulud muutuvateks ja püsivateks, teiseks tuleb need taandada ühele ja samale ajaperioodile (nt kuu). Sama tuleb teha ka koguse ja hinnaga – ehk nii müügihind ja muutuvkulu peab olema seotud konkreetselt üksiku toote või teenusega.

Kuidas arvutada kasumiläve?

Kõige lihtsam on lähtuda valemist, mida nimetatakse ka kasumiaruande põhivõrrandiks:

Kasum=tulud-kulud

Olles eelnevalt liigitanud kulud muutuvateks ja püsivateks ning teades ettevõtte toote müügihinda, saab eeltoodud valemi kirjutada lahti järgnevalt:

Kasum= (kogus x hind) – (kogus x ühe toote muutuvad kulud) – püsivad kulud

Nimetatud valem ongi kasumiläve (või kui soovite siis nullkasumi piiri) leidmise aluseks. Tuleb aga märkida, et arvutuslikult on vahe sees, kas leitakse ühte toote/teenuseliiki pakkuva ettevõtte kasumiläve või on meil tegemist nn toodete/teenuste paljususega. 

Vaatame esmalt näidet ühe toote baasil.

Oletame, et meil on ettevõte, mis pakub raamatupidamisteenuseid ja hinnastakse ning müüakse töötundi. Oletame, et sellise ettevõtte kulud on järgmised:

Püsivkulud kuus kokku 10 000 eurot (sis. Kontori ja muid halduskulusid, püsipalgal olevaid töötajaid, turundust jms)

Muutuvkulud taandame ühele töötunnile. Oletame, et teenust pakkuvad raamatupidajad saavad palka tehtud tundide alusel. Muid kulusid muutuvatena ei käsitle. Oletame, et raamatupidaja töötund maksab ettevõttele 20 eurot.

Lisaks eeldame, et ühe töötunni eest küsitakse kliendilt 40 eurot.

Seega siis meie näites on tegemist ettevõttega, kus töötab mingi hulk raamatupidajaid (hetkel polegi oluline, palju neid on, sest palka saavad nad tehtud töötundide alusel) ja lisaks tuleb ettevõttel katta igas kuus püsikulusid 10 000 euro ulatuses.

Sellise ettevõtte kasumilävi töötundides kuu lõikes oleks järgmine:

Asendame meie teadaolevad numbrid valemisse jättes töötundide arvu tundmatuks ehk tähistame seda X ning kasumi võrdsustame 0-ga sest otsime nullkasumi piiri. 

0=(40 x X) – (20 x X) – 10 000

Nagu näha, on meil tegemist lihtsa matemaatilise ühe tundmatuga võrrandiga.

0= (40X-20X) – 10 000

-20X=-10 000

X=10 000/20 = 5000 töötundi

Seega on sellisel ettevõttel vaja müüa igas kuus 5000 töötundi, et saavutada nullkasumi piir. Loomulikult ei saavuta sellist mahtu ühe raamatupidaja ja ühe kliendiga seega saab nüüd ettevõte hakata kavandama nii seda kui palju kliente on vaja leida ja kui palju peab olema raamatupidajaid, et neid kliente teenindada.

Iga töötund üle 5000 hakkab tooma ettevõttele kasumit summas 40-20= 20 eurot müüdud töötunni eest.

Käibena on kasumiläve suuruseks = 5000 x 40 = 200 000 eurot.

Ühtlasi saame kirja panna ka lihtsustatud kasumiläve valemi:

Kasumilävi tükkides = püsivkulud/(hind-ühiku muutuvkulu)

Antud näide oli oma olemuselt lihtne kuid enamasti on ettevõtete portfellis palju erinevaid tooteid ja teenuseid, igaüks eri hinnaga ja erinevate muutuvate kuludega. Kuidas näeb meie arvutuskäik välja siis?

Esmalt – põhivalem jääb samaks, aga lisaks tuleb teha mõningaid lisaarvutusi. 

Teeme meie näite läbi mööblit tootva ettevõttega, kes toodab näiteks puidust kappe, riiuleid, laudu ja toole. Selleks koostame alljärgneva tabeli ning paigutame ettevõtte algandmed sellesse:

TootedKogusOsakaalÜhiku MKPK kuusMüügihind
kapid507%100200
riiulid20029%1540
lauad507%40100
toolid40057%2550
Kokku:700100%15 000

Nagu eeltoodud tabelist näha, siis kasumiläve leidmisel on eelduseks planeeritud või tavaliselt väljakujunenud tootmismaht või ka toodete üldine % jaotus. Ilma sellise arvutuseta ei saa kahjuks kogust ehk nullkasumi piiri leida.

Teiseks eeldasime, et püsikulud on meil kõik kulud, mis ei muutu tootmismahu kasvades või kahanedes (meie planeeritav maht seda võimaldab) ja muutuvateks kuludeks on antud juhul otsene materjalikulud.

Nüüd tuleb selleks, et meie põhivõrrandit rakendada, teha lisaarvutused, sest probleem valemi otsese rakendamise osas on kahesugune: esmalt on meil palju tooteid, sestap ei saa neid kõiki korraga valemisse panna ja sellest järeldub, et me peame kasutama mingisugust keskmist näitajat. Selleks rakendame kaalutud keskmise valemit (iga toote osakaal x tema hind-ühiku MK liita järgmise toote samad näitajad ja nii kuni kõikide toodete osakaal on arvesse võetud):

TootedHind-ühiku MKKaalutud keskmine hind-ühiku MKKasumilävi kokkuKasumilävi toodete lõikes
kapid10032
riiulid25(0,07×100)+(0,29×25)+15000/32,7133
lauad60+(0,07×60)+(0,57×25)==459 toodet32
toolid25=32,7262
kokku:700459

Antud lahenduskäigu muudab keerukaks eelkõige lisaarvutuste tegemine, tuleb teada loogikat kuidas rakendada valemit ja pidada meeles, et põhivõrrand kehtib ikka aga täiendatud kujul.

Lisaks saab meie loogika aluseks oleva valemi abil leida ka mitmeid muid näitajaid, nagu püsikulude hulka, muutuvkulu suurust toote kohta, eeldatavat kasumit. Pole vaja muud teha, kui määrata otsitav tundmatu ja leida muud näitajad. Võrrandi lahendamine on ikka sama.

Olles välja arvutanud kasumiläve, on nüüd võimalik teha analüüse ja vaadata olukorrale nö kainelt otsa – kas meie tegelik müük on ikka piisav, et katta kasumilävi? Vahel võibki see „kala“ peituda just selles, et müü palju sa jaksad, kasumisse ikka ei jõua – probleem peitub mõne suhteliselt lihtsa arvutuskäigu taha.

Miks mitte kehtestada regressiivne tulumaks?

Meenub, et kui ametisse astus hetkel Jüri Ratase esimene valitsus, hakati kohe ka arutlema maksusüsteemi laiema muutmise üle. Igati mõistlik ja tervitatav idee. Meie väikeses riigis ja väikese majandusega keskkonnas on maksude muutmine kordades lihtsam, kui suurtes ja kohmakates riikides. 

Ideid mõningaid ikka liikus, peamiselt küll uute maksude kehtestamise osas ja olemasolevate kohandamises, üht-teist on ka ära tehtud, nt nn astmeline tulumaksu vaba summa kehtestamine ja muidugi see trall aktsiiside üle, kuid sisuline ja laiem debatt on jäänud toppama. Eks oma süü ole nii koroonakriisil kui ka valitsuse sisemistes vastuoludes, kuid mõtteid ja ideid tuleviku osas võiks siiski jätkata.

Kui vaadata Eesti maksusüsteemi tervikuna, siis meil astmelisi maksusid on väga vähe. Seesama tulumaks on nüüdse süsteemi alusel astmeline, kuigi seda sõnastatakse ja arvutatakse teisiti, kui mujal maailmas, käibemaksul on erinevad määrad, võime öelda, et siiski on erinevad maksukoormused erinevatele kaupadele/teenustele.

Kõige rohkem siiski käib Eesti arutelu tööjõumaksude osas, on need siis lihtsad-keerukad, madalad-kõrged, sotsiaalselt võrdsed-ebavõrdsed. Kõige suurem debatt minu mäletamist mööda käis sotsiaalmaksule lae kehtestamise osas. Selle peamiseks argumendiks oli soov meelitada Eestisse kõrgepalgalisi välisspetsialiste, kuid et kuna brutopalga kasvades kasvab ka sotsiaalmaksu summa, siis leiti, et see on Eesti tööjõu ja palgataseme seisukohast keeruline, st kallis.

Siit koorubki välja üks probleem, mis küll puudutab üsna väikest osa Eesti palgatulu saajatest, kuid eks ju astmeline tulumaks sedasama ka teeb. Jutt käib kõrgema palga saajate palkade maksustamisest ja sellest kas ja kui huvitatud on ettevõtjad esmalt üldse suuremat palga määramisest ja selle näitamisest. On ju täiesti selge loogika, et mida kõrgemad on maksumäärad või maksusummad palkade kasvul, seda vähem ollakse huvitatud nende maksmisest või siis teistpidi, seda rohkem piirab see kõrgemate palkade maksmist.

Maailmas on aga loodud tulude maksustamisel mitte ainult meile tuntud proportsionaalne ja astmeline tulumaks vaid on ka võimalik rakendada regressiivset tulumaksu. Oma olemuselt on tegemist astmelise tulumaksu erijuhtumiga, selle vahega, et maksustatavate tulude kasvades ühel hetkel hakkab maksumäär kahanema. Ehk siis kõrgete tulude viimased astmed on maksustatud nt samasuguse maksumääraga, mis kõige madalamad.

Mis oleks sellise maksusüsteemi kehtestamise eelised ja mõte? Hoolimata asjaolust, et veelkord – see puudutab (vähemalt täna) veel üsna väikest osa kõikidest Eesti palgamaksjatest, siiski oleks sellel mitu positiivset mõju:

  1. Esmalt võiks selline süsteem motiveerida ettevõtte omanikke endale suurema palga maksmist
  2. Samamoodi võiksid tippjuhid, tippspetsialistid rahulikumalt lubada tööandjal endale kõrgemat palka maksta, luues suuremat maksutulu, selle asemel, et palgatõusu asemel nt uhkem ametiauto liisida
  3. Ja võib-olla isegi kõige olulisem – see on sõnum edasipüüdlikele töötajatele, kes tunnevad, et suurem pingutus ja soov seeläbi rohkem palka saada ei ole „karistatud“ suurema maksumääraga.
  4. Kindlasti aitaks seegi meede Eestisse meelitada neidsamu kallimaid spetsialiste, kes läheksid ettevõttele palga mõttes üsna kalliks.

Veelkord – tänasel palgaturul on tõenäoliselt selliste inimeste hulk, kes saaksid tuntavat kasu kõrgema palga ja madalama maksumäära osas, üsna vähe. Aga me kõik soovime, et elatustase tõuseks ja enamus sellest tugineb siiski palgasaajatele. Ehk siis motivatsioon suurema palga saamiseks ei tohiks olla „karistatud“ kõrgema maksumääraga, niikui nii maksab kõrgepalgaline summas rohkem kui keskmise palga saaja.

Spetsialistist juhiks sünnivad vähesed

Kas juhiks sünnitakse või õpitakse? Igihaljas küsimus, millele ongi kaks vastust. Ühed arvavad, et juhiks saamiseks peavad olema sünnipärased eeldused, teised väidavad, et pelgalt isikuomadustest ei piisa – juhiks kasvatakse, õpitakse ja kujunetakse.

Juhiks kasvamise variant on siiski tõenäolisem, sest paljudel meist võivad avalduda juba noores eas juhile omased tunnused, kuid ainult sellest alati ei piisa. Enamus meist ei ole koheselt valmis võtma juhirolli edaspidises elus. Seda võivad kinnitada paljud, kes on selle tee läbinud ja ka need, kes mingil põhjusel juhiks ei saanud, kuigi nad isiksuseomadustelt justkui selleks suurepäraselt sobiksid.

Juht on üks selliseid ametikohti, millele spetsiaalset tunnistust ei väljastata ega kutsekvalifikatsiooni nõuta. Juhiks arenetakse, kujunetakse ja kasvatakse ikkagi läbi praktilise kogemuse. Koolis õpetatakse sageli ka juhtimist erineval tasemel, kuid seda saaks pigem nimetada juhtimise õppimiseks laboratooriumis. Kõik on lihtne ja selge, aga siis tuleb päris elu ja järsku tundub, et miski ei ole nii, nagu teoorias õpitud sai.

Enamus kui mitte kõik juhid on oma ametini jõudnud läbi astmelise liikumise. Esmalt spetsialist, siis madalama taseme juht, siis kõrgema taseme ja nii edasi. Seega tundub loomulik, et juhi rolli õppimine ja kogemine toimub läbi katse-eksituse meetodi.

Väga paljud ettevõtted rakendavad oma juhtide kasvatamisel ettevõtte siseseid kasvuprogramme. Nii kasvatatakse tulevasi juhte oma ettevõtte seest ja ikka astmelise liikumise abil. See metoodika on suurettevõtete jaoks kõige kindlam ja lihtsam. Selliselt toimivates ettevõtetes juhtub väga harva, et ilma igasuguse kogemuseta inimesele usaldatakse suurem vastutus ja meeskond.

Kuid kõik ettevõtted ei ole suured, pigem on ülekaalus väiksemad ja ka seal vajatakse juhte, sest ka sellised ettevõtted edutavad oma töötajaid kõrgematele positsioonidele. Kuid kuidas siis käituda juhina, kui pole kogemusi? Eesmärgid ei oota kunagi kellegi arengut järgi. Omanikud ja kõrgema taseme juhid ei saa lubada luksust anda aega uuele juhile kasvada ning areneda, tulemusi ja tegusid oodatakse nüüd ja kohe. Teiselt poolt on uuel juhil ühtäkki alluvad – meie meeskond, kes samuti ootab ühtäkki juhiväärilist käitumist.

Alati leidub neid, kes põruvad ja neid ei ole sugugi vähe. Iga uus juht õpib selle protsessi käigus kindlasti midagi, aga mitte kõik ei suuda sellist  vastutuse koormat kanda. Mitmed neist astuvad pettunult kõrvale. Mõned jätkavad kangekaelselt oma teekonda, kuid teevad samu vigu ikka ja jälle, püüdes olla paremad juhid.

Neid kasvuraskuseid saab leevendada, kui tippjuhid julgustaksid senisest enam oma spetsialistidest välja kasvanud juhte proovima, katsetama ja ka eksima. Oluline on toetada uute juhtide õppimist nii praktikas kui ka teoorias. Raamatud, kursused ja koolitused aitavad väga palju kaasa, kui töötajal on eesmärk, soov või ettevõttesisene väljakutse, asuda täitmajuhi rolli .

Kutsungi üles nii tänaseid juhte kui ka ettevõtte omanikke julgustama oma alluvaid ennast arendama. Pakkuge neile juhipositsiooni ning sellega kaasnevat vastutust kuid ärge jätke neid ilma kogemusteta lihtsalt omapead. Kui endal aega napib, siis tasub saata oma värskeid juhte koolitustele, kus lühikese aja jooksul ning praktiliste ülesannete abil saavad valdkonna spetsialistid neile edasi anda nii praktilisi teadmiseid, kui ka koheselt praktikas rakendatavaid tööriistu, mida kasvõi järgmisel tööpäeval kohe proovima asuda. Spetsialistist juhiks kasvamine ei toimu üleöö, aga piisava toetusega saab see olla põnev ja arendav kogemus nii uuele juhile kui ka tema alluvatele.

Vabadusest, õnnest ja õigustest perekonnaseaduse referendumi valguses

Ei ole teist nii emotsionaalset teemat Eesti ühiskonnas pikka aega esile kerkinud, kui küsimus perekonna definitsioonist ja selle üle korraldatava referendumi osas. Küsimus on korraga emotsionaalne, juriidiline, poliitiline, põhimõtteline kui ka moraalne. Pooled on valinud igaüks oma taktika ja argumendid ning selgitused on enam-vähem välja joonistunud. On iseenesestki mõistetav  – teema on ühtmoodi kirgi küttev, lõhestav, liitev, täis demagoogiat ja seaduse komakohtades norimist, ennekõike aga poliitilist võitlust, mis kahjuks juba ammu ületab eesmärgi: pakkuda lahendusi, muuta juskui ühiskonna elu alustalasid. Õigemini muudab küll aga asi on muutunud selleks asjas iseendaks.

Püüda mõista nii ühte kui ka teist osapoolt nende argumentide selguse ja põhjendatuse osas on kohati keerukas, kohati lihtne, sõltub, millist tõlgendust vaadata. Ei saa ju eitada, et moraaliküsimused on olulised, traditsiooniline perekond on olnud aastasadu meie tsivilisatsiooni üks alustugesid, samuti aga ka vähemuste õiguste kaitse ja valikuvabadus. Eks väitlustes püütakse minna kompima ka inimeste moraalitunnetuse ääremaid – justkui oleks perekond ja eesti rahvas huku äärel, või et selliselt määratletud abielu, mis jäägu vaid mehe ja naise vahele, lõhestab ühiskonda juurteni. Neid ja teisi seisukohti, kus osapooled jala maha panevad ja ei sammugi edasi, on palju, kui muu enam ei aita, siis võtame appi seadused ja küsime, mida kavandatav seadusemuudatus õieti muudab? 

Ja väitlus algab taas…

Kas on veel mingi vaatenurk, mille abil sedasama probleemi, nähtust, analüüsida saab? Mis oleks, kui laskume õige filosoofia tasandile, püüdes mõista vastuolu ja vastasmõju üksikisiku vabaduse ja valiku ning riigi kui institutsiooni õiguste vahel. 

Võttes appi inglise filosoofi John Stuart Milli võime leida tema trakdaadist „Vabadusest“, järgmist: „tsiviliseeritud ühiskonna ükskõik millise liikme suhtes vastu tema tahtmist jõu rakendamine on õigustatud ühelainsal põhjusel – selleks, et takistada kahju tekitamist teistele“

Millal siis on isiku vabadused vajalikud ja millal neid peaks piirama? Kui suur peab olema üksikisiku vabaduste määr? Millal me võime öelda, et üks või teine tegu on kellelegi kahjulik?

Siit kerkib olulisim küsimus: millisel alusel, millal ja kui suurel määral tohib riik sekkuda inimeste ellu ning keelata neid toimimast nii, nagu nemad seda soovivad või sundida neid tegutsema oma soovide vastu? Ülaltoodud tsitaat põhineb nn vabadusepriibil,  mis sõnastab, et inimese tegutsemine peab olema täiesti vaba seni, kuni tema tegevus (või tegevusetus) ei kahjusta teist inimest. Enamus meist teab seda põhimõtet sõnastuses: ära tee midagi sellist, mida Sa ei taha, et Sulle tehtaks. Mida see sisuliselt tähendab?

Siit saame järeldada, et ühiskonnas eksisteerib erasfäär, mida saab nimetada privaatseks ja mille raames peab inimesele jääma täielik valikuvabadus ning on olemas nn ühiskondlik elusfäär, kus inimeste elu ja tegevuse vastastikmõju on suuremate tagajärgedega ning selles sfääris leidvad tegevused on mingil määral mõju avaldamas teistele.

On täiesti selge, et vaatenurk, millal kellegi tegevus on vaid tema enda asi, on sama ümberlükatav, kui küsimus riigi valikust mistahes jõu või sunni rakendamisel. Kui näiteks keegi soovib elada kokku samast soost inimesega või veelgi erakordsem, nt koeraga, siis mis võiks sellest halba sündida teistele? Kas selline teguviis kahjustab, häirib või solvab teisi inimesi? Saame alati väita, et jah – kellegi moraalinormid on kahjustatud ja kellegi plaane muuta kogu inimkond vaid ühte maailmavaadet pooldavaks ühiskonnaks, on häiritud.

Päris 100% erasfääri on filosoofiliselt võimatu leida. Alati on keegi, kelle huvisid piiratakse või kahjustatakse. Kui mina otsustan elada üürikorteris, siis kinnisvarafirma, pank ja paljud muud asutused tunnevad end ahistatuna, sest ma loobusin nende teenustest. Järelikult on neil õigus minu tegevust piirata nende huvide kaitseks.

Me võime minna absurdini mistahes isikliku vabaduse ja õiguse raamides, eriti kui küsimus puudutab väga isiklikku tegevussfääri, nagu nt perekonda. Kas perekond on isiklik asi või riiklik küsimus? Jällegi ei ole otsest ja ühest vastust – juba partnerit valides teeme me kahju: valides oma abi-või elukaaslaseks kellegi, jätame kellegi teise valimata, kellel on seega täielik õigus vaidlustada meie otsus. Sest see teeb kahju sellele, kes jäi ilma tema unistuste mehest/naisest. Lapsed – kas lapsel on õigus oma vanemad kohtusse kaevata, sest nad sündisid „valesse“ perekonda. On ju mitmeid näiteid, kus lapsed süüdistavad oma vanemaid, sest neile päritud elulaad ei rahulda neid. Kas lapsendamine on isiklik vabadus või mitte? Eelmise näite varal ei ole, kuid vastasel juhul ei julgeks keegi lapsi ei sünnitada ega adopteerida, sest äkki sai nendesamade laste õigusi piiratud?

Jõuamegi vastuoluni, kus vaidluses erahuvide ja ühiskondlike huvide lõplikus õigsuses üks ja ainuõige lahendus puudub. Mängu tuleb eetika ja moraalikoodeks, ükskõik, on see siis seadustena kirjapandud või põhineb ühiskonnas heakskiitu pälvinud normidel. Mis omakorda tähendab seda, et juskui kõik mis ei ole kirja pandud ja seadustena heaks kiidetud, on subjektiivne. Mis ühele meeldib, on teisele taunitav. Meie arusaamad normidest ja ühiselu/privaatsfääri reeglitest on väga erinevad. 

Mill ütleb selgelt, et vabaduse sfäär ei tohi jääda ühiskonnas meeldimise ja mittemeeldimise hooleks. Kuna inimkond on ebatäiuslik, on erinevate arvamuste olemasolu kasulik, ja samamoodi tuleb kasuks erinevate eluviiside katsetamine; kasu on selles, et kõikvõimalikel loomustel lastakse vabalt avalduda, kui naid just teisi ei kahjusta; ning erineval moel elamise väärtust tõestatakse praktikas…see on isikliku ja sotsiaalse arengu kõige põhjapanevam element (Mill, Vabadusest)

Usun, et keegi ei vaidle vastu väitele, et inimkonna arengu mootoriks ning eripäraks loetakse just erinevate elu-ja tegutsemisviiside katsetamist, nende põrumist ja parima väljasettimist, kui me pidevalt loome piiranguid ja välistame „ebaõige“, on tulemuseks parimal juhul see, et me ei saa teada, mis on inimühiskonnale kõige edukam, halvimal juhul kutsume esile terrori, kaose ja anarhia. Meie ebatäiuslikkus ja mitmekesisus on meie kui liigi eripära, see et me sünnime erinevate eelduste, füüsiliste parameetrite, isegi erineva tausta ja päritoluga peredesse, on inimkonna õnn ja õnnetus ühteaegu. See aga on andnud meile võimaluse luua ise parim kombinatsioon oma elukorraldusele, kui me ei tea, mida me oleksime saanud proovida, siis me ka ei saa teada, milline oleks tulemus.

Inimesele võib esitada või isegi peale suruda kaalutlusi, mis teda otsustamisel abistavad, manitsevad teda tugevdama oma tahet, aga lõpuks otsustab tema ise. Pahed, mis sünnivad sellest, et inimene laseb end piirata millegagi, mida teised tema hüvanguks vajalikud peavad, kaaluvad kaugelt üles kõik vead, mida ta soovitusi ja hoiatusi  eirates teha võib. Pigem on kasulikum lasta inimestel ise eksida ja seeläbi kasvõi kannatada kuid õppida, kui püüda liialt reguleerida kõike, mis läheb vastuollu kellegi moraali-või eetikanormidega. 

On ammuteada tõde, et demokraatia on enamuse türannia vähemuse üle. Kuid seda peale suruda kõikides elusfäärides oleks inimkonna eripära kaotamine, ükskõik kui palju see kellegi eetikat või moraali või usku kahjustab. Usun, et oleme siiski ületanud selle ajapiiri, kus pelgalt valest usust või suisa usu puudumise eest kedagi surma saadeti.

Kas on olemas miski, mingi teine norm, mis peale seaduste aitab meie elukorraldust paremaks muuta? Seadused ei ole alati nii vajalikud, kui me seda oletame? Elukorraldus oma üksikisiku vabaduse ja õigustega ei pea 100% olema kõikjal seadustes. Jällegi, vaadates inimühiskonna olemus, arengut ja edasikestmist, leiame sealt õnne kui nähtuse. 

XVIII sajandil võitis laiema populaarsuse utilitarismi, kui „õnneteooria“ idee, mida on kaasajani edasi arendatud kuni selleni, et inimkonna eksistentsi ülim eesmärk on hedonism ja lakkamatud õnneotsingud. Utilitarism sõnastab, et kõik teod on õiged selles proportsioonis, mis aitab kaasa üldisele õnne, naudingu ja heaolu kasvule. Seega kui miski kutsub esile õnne suurenemist, tuleb seda soosida. Utilitaristide arvates on moraali eesmärk teha elu paremaks, suurendades heade asjade (näiteks naudingu ja õnne) kogust maailmas ning vähendades halbade asjade (näiteks valu ja õnnetuolek) kogust maailmas. Utilitaristid ei tunnista tavadel, traditsioonidel ja üleloomulike olendite käskudel põhinevaid moraalisüsteeme, vaid peavad moraali tõeseks või õigustatuks olenevalt selle panusest inimeste heaolusse.

Kas piirates teatud inimeste kooselu vorme ja sellega justkui neid „teistsuguseid „ kooselu vorme keelates, me suurendame õnne? Kahtlen, et mitte. Seega peaks iga ühiskond looma sellise elulaadi, mis toomata kahju teistele suurendab iga üksikisiku, seega ka kogu ühiskonna, õnne. Kas see on aga ühildatav vabaduseteooria ideega? Suurendades õnne, peaksime suurendama üksikisiku vabadusi või on seda võimalik teha ka ühiskondlikke vabadusi suurendades? Ei ole võimalik saavutada teist, ilma esimeseta, see aga võib tähendada loobumist suuremast seadusandlikest piirangutest, mida jällegi tänane ühiskonnamudel pigem välistab. 

Kas kellegi või millegi õiguste kaitsmine või pigem ühiskonna moraalinormide seadustamine suurendab või vähendab meie õnne. Sellele küsimusele ei oska kindlasti kohe keegi vastata. See on pigem aja küsimus, kus tulemused seda meie eest kõnelevad. Ja kas õnn on täna see kõige õigem eesmärk? Kas rahvuse või liigi säilitamine on hetkel aktuaalsem? Öeldakse, et rasked ajad vajavad keerukaid otsuseid. Ka üksikisiku vabaduste piiramine on sellega õigustatud. Kuid millistes küsimustes ja millisel määral? Võib-olla epideemiad, sõjad ja katastroofid on sellised näited, kuid kas perekonnaõnn on see küsimus, mis vajab nii täpset seadusesätet? Ilmneb täna, et tegemist on puhtalt poliitilise ja maailmavaatelise küsimusega, mitte praktilise elufilosoofilise teemaga.

Ja miks ikkagi me täna räägime õnne ja isikliku elukorralduse muutmise üle seadusandlikuks muutmisel? Sest kahjuks üha enam kasvab riigi kui eestkostja roll. Seda nimetatakse ka paternalismiks, nähtuseks, kus riik arvab, et inimene ei ole oma tegudes otstarbekohane, kus üksikisik ei suuda teha vahet õige ja vale vahel. Kui näiteks keegi tarbib liiga palju meelemürke, aru andmata, et see on talle kahjulik, siis peab riiki vahele sekkuma. Kui kaugele tohiks riik siin minna? Niikaugele, kus see ei kahjusta teisi inimesi, nagu sõnastab vabaduseprintsiip. Kas abielu reguleerimine on paternalism – vägagi. Riik usub antud momendil, et on mitte ainult ebamoraalne, vaid lausa kahjulik lubada nt samasoolistel lapsi saada või neid suisa „osta“. Sest see pidavat rahvuse väljasuretama.  Paternalism on oma teatud liikides vajalik, nt liiklusseadused, omandikaitse jms kuid mingites sfäärides selgelt ülepingutamine. Põhjendada seda ühiskonna huvidega, on iseasi. 

Kas vabaduse, erasfääri ja kui soovite siis ka õnne reguleerimine peaks olema riigi kui eestkostja roll? Jällegi – puudub ühene vastus, jõuame pigem sinna välja, milline on riigi valitsejate nägemus nendes küsimustes ning kui suurel määral neid kannustab poliitiline agenda vs ühiskonna liikmete nn õnneküsimus. Ja muidugi see rahvuslik enesesäilimine, mis on muutunud, nagu alguses sai mainitud, asjaks iseeneses.

Seega jõuame välja olukorrani, kus, kui muu ei aita, võiks seesuguseid probleeme lahata nii fundamentaalsel tasandil, kui seda arusaadavalt on võimalik väljendada ja osapooltele selgitada. Kuid probleem on selles, et „keskmine valija“ ei suuda teha vahet eesmärgi ja tagajärje vahel ning lisaks on inimeste otsuseid võimalik kallutada sinnapoole, kes kõvema häälega või veenvamalt suudab end kuuldavaks teha. Aga vahel on siiski kasulik mõelda, mida soovitakse saavutada ja kas eesmärk pühendab abinõu või mitte.