Veebikoolitus alustavale ettevõtjale

Uus alustava ettevõtja koolitusgrupp alustab jaanuarist!
Koolitus toimub 11. jaanuar-17. veebruar 2021 zoom.us keskkonna vahendusel.
Koolitusel leiab vastused küsimustele:

  • Kes on ettevõtja ja millised on ettevõtjale vajalikud kompetentsid?
  • Kuidas luua oma ettevõte – ideest teostuseni?
  • Kuidas koostada äriplaani?
  • Mis on äriplaani  komponendid (ehk millistest osadest äriplaan koosneb)?
  • Mida on vaja teada  äriplaani teksti ja numbrilise osa koostamise juures?
  • Millistele aspektidele tuleb ettevõtte loomisel ja äriplaani kirjutamisel tähelepanu pöörata?

Põhjalik koolituse tutvustus on üleval SIIN.

Kristo Krumm Koolitused on Eesti Töötukassa koolituskaardi koostööpartner. 

Koolitusele saab registreerida meiliaadressil kristo.krumm@gmail.com, Töötukassas arvele olev huviline läbi Töötukassa iseteeninduskeskkonna.
Vastan kõikidele registreerimistele ning küsimustele tööpäeva jooksul.

Kuidas oma ettevõte pankrotti tüürida…või siiski mitte?

Ei pea olema geenius, et aru saada koroonaviiruse või majanduskriisi laastavast mõjust ettevõttele. Me oskame seda ennustada, isegi valmis olla. 

Pidevalt õpetatakse meile, kuidas ettevõtjal tuleb uusi turge leida, kuidas nutikalt turundada, kuidas inimesi motiveerida, kuidas ärimudelit kohandada, kui see kardetud hetk võiks kohale jõuda.

Aga mida me ei oska karta ja mille me ära unustame, on asjaolu, et ka headel aegadel, ka siis kui müük kasvab mühinal, on lõpuks kasumiaruanne ja bilanss see, mis paneb paika meie ellujäämise.

Ehk siis ma räägin oma paljudest kogemustest kuidas ettevõtjad põruvad ja mida nad valesti teevad või tegemata jätavad. Kui jätta koroonad jms hetkeks kõrvale, siis võib välja tuua järgmise loetelu põhjustest, miks pealtnäha edukad ja täiesti toimivad ettevõtted ikkagi põruvad:

  • Hoogne kasv ja areng tiivustab ettevõtjaid üha enam kasvama ja laienema. Unistused, visioonid ja sihid on vägevad, aga need on kordades suuremad, kui igapäevane tegelikkus. 
  • Enamasti tahab ettevõtja keskenduda ärile, teha seda, milleks ettevõte loodi – pakkuda lahedaid ja vajalikke tooteid-teenuseid. Aga muud asjad, eelkõige finantsiline pool – see on midagi tüütut ja sellega tegeleb meil raamatupidaja.
  • Kui enam-vähem on näha, et tulud on suuremad kui kulud, siis pole ju hullu. Aga kui palju nad suuremad on? Kas kannatab uusi kulusid peale teha? Kas laienemine on finantssuutlik? Seda ei oska arvutada.
  • Mis ikkagi on meie toodete/teenuste omahind? Tavaliselt paneme puusalt, küll välja tuleb?
  • Tarnijad annavad ju alati krediiti, küll ma maksan ära.
  • Käive on kõva…aga raha ei ole? Kuhu see sai? Miks ma ikka kogu aeg võlgu olen?

Seda nimekirja võiks pikendada veel ja veel. Mis on peamine, mida siit välja lugeda – ettevõtte edukuse üheks aluseks on tark, süsteemne ja väga kaine finantsloogika! 

Ma kohtun mitte kuigi harva inimestega, kes ühel hetkel avastavad, et rapsin ööd ja päevad, müük kasvab, tööd on ja tuleb juurdegi, aga ikka kahjumis. Mis värk on!

See värk on väga lihtne: ettevõtte kasvu ei toeta igapäevane rahaasjade seis. Kõik eelpool nimetatud faktorid mõjutavad meie rahalist seisundit väga ja väga oluliselt. Enamasti sellistel juhtudel kui ettevõtjal rahavood nagu oleks aga hoopiski miinuses, on põhjuseks lohakas või täiesti puudulik finantsjuhtimine. Raamatupidamine võib ju täitsa korras olla, aga kõik muu on jäänud tähelepanuta. Eelpool loetletud küsimused peavad saama vastatud – ja mida rutem, seda parem.

Ma pakun välja sellise oletusliku piiri, mille ületades ettevõte kasvab nii suureks, et kui ta ei ole oma finantsseisundit analüüsinud, on suur tõenäosus, et point of no return on mööda lastud ja pankrotini ei ole palju aega jäänud. Sest võlad kuhjuvad ja ilma suurema finantssüstita või restruktureerimiseta enam hakkama ei saa.

Mida siis tuleks silmas pidada, et ei juhtuks nii, et täiesti toimiv ettevõte ei lõpetaks kurvalt „prügikastis“? Soovitused on lihtsad, kuid neid ellu viia sageli polegi nii kerge:

  • Kohe, st esimestest tegevuskuudest leida inimene, kes aitab juhti finantsasjades selgusele jõuda. Ei pea alati palkama, või ka väliseid konsultante kasutada.
  • Kasvul ja arengul tuleb hoida pidur peal, kui, siis vaid kooskõlas ettevõtte finantsvõimekusega. Kasv ei pea olema eesmärk omaette, vaid ettevõtte loomuliku arengu üks osa. 
  • Mitte ainult korra ettevõtte ajaloos vaid pidevalt hinnata, arvutada ja mõõta toodete/teenuste omahinda ja kasumlikkust.
  • Vaata, mis toimub kasumiaruandes ja bilansis. Õppida neid lugema.
  • Kulud kontrolli alla. Kas kõik see, kuhu raha kulub, on põhjendatud? Äkki saab midagi sisse osta, millestki loobuda, midagi teisiti teha?

Ma soovitan kõigil ettevõtjatel ja juhtidel lugeda legendaarse Jim Collinsi raamatud „Valik olla suurepärane“, mis keskendub püsivalt edukate ettevõtete analüüsile, mida need juhid tegid teisiti. See ei ole lihtsalt arvamuste kirjatükk vaid põhineb pikaajalisele ja empiiriliselt kinnitust leidnud hinnangutele. Raamatust leiab palju häid mõtteid, mida teha aga eelkõige mida mitte teha!
Ja alati võib ka otse minu poole pöörduda, vaatame koos Su asjad üle ja paneme plaanid paika, et Sinu ettevõte oleks ikka jätkusuutlik ka keerulistel aegadel.

Omahind ja selle leidmine

Ettevõtjale ei ole suure tõenäosusega teadmata omahinna olemus ja tema definitsioon. Omahinda võib defineerida kui toote või teenuse ettevalmistamise, tootmise ja müümisega seotud kulusid ühe toote või teenuseühiku peale arvestatuna rahas.

Omahinna erinevus nt müügihinnast, mille maksab tarbija, on seotud eelkõige majandusliku tasuvusega. Kui müügihinna kohta öeldakse, et see on kliendi seisukohast saadava toote või teenuse väärtuse mõõdupuu, st kas makstav hind on saadud hüve väärt, siis omahind on puhtalt finantsiline kalkulatsioon, mille suurust tarbija peaaegu kunagi ei tea ja mis on ettevõtjale majandusliku tegevuse efektiivsuse üheks mõõdupuuks.

Omahind on see piir, millest alapoole ei saa toote või teenuse müügihind püsivalt langeda, kuna vastasel juhul müüb ettevõtte seda kahjumiga. Rõhuasetus siinkohal sõnal püsivalt. Ajutiselt juhtub üsna sageli, et mingis majandussektoris või ettevõtte enda jaoks müügihind langeb alla tasuvuspiiri kas konkurentsi, ootamatult halvenenud turukonjunktuuri, majanduslanguse vms põhjusel. Teatud tingimustes saab ettevõte ka alla omahinna müüa, kuid loomulikult mitte pikka aega.

Omahinna leidmine peaks olema ja kindlasti ka on üks ettevõtte finantsjuhtimise igapäevategevusi, muutuvad ju sageli sisendkulud, maksud, tootmismahud ja ka nõudlus. Omahinna leidmise meetodeid leiab erialasest kirjanduses või lihtsalt googeldades hulgi, kuid oma olemuselt on omahinna leidmise põhiprintsiip alati sama:

Omahind=(muutuvkulud+püsivkulud)/toodetavate toodete hulk

Mis teeb omahinna leidmise keerukaks ning ma isegi väidan, et paljud ettevõtjad seda teha ei oska või ei pööra sellele tähelepanu? Peamine murekoht tekib olukorras, kus tooteid või teenuseid on rohkem kui üks, st pakutakse suurel hulgal erinevaid tootekategooriaid, mis erinevad üksteisest nii kulude kui ka mahu poolest. Jah tõepoolest, olukord muutubki keerukaks, kui ettevõtte portfellis on näiteks sadu erinevaid tootesarju või iga teenus või toode valmib nn tellimuspõhiselt. Kuid ka siin on võimalik leida lahendus ja seda on kaks:

  1. Luuagi absoluutselt iga tootekategooria jaoks arvutustabel iga üksiku omahinna leidmiseks;
  2. Lihtsustada olukord koondades samaliigilised ja sarnaste kulude alusel tooted gruppidesse ning leida iga tootegrupi omahind

Valdav meetod omahinna leidmisel põhineb järgmistel alustel:

  • Panna paika toodete/teenuste nimekiri kas siis kõik eraldi võetuna või grupeerituna sarnaste kulude alusel;
  • Määrata iga toote/teenuse kogused sarnases ajaperioodis, tavaliselt on selleks kuu aga kui ettevõtte tegevust iseloomustab sesoonsus või muu põhjus, miks pakutavate toodete/teenuste maht kuiselt kõigub suures ulatuses, siis ka aasta. Ja sellisel juhul saab toodete mahu keskmistada aastast kuupõhiseks.
  • Arvutada välja iga toote/teenuse muutuvad kulud, so kulud, mis tekivad iga toote või teenuse loomisega nende mahu muutudes. 
  • Arvutada välja püsivad kulud, so kulud mis jäävad muutumatuks mistahes ajahetkel ja ei sõltu tegevusmahust. 
  • Jagada kõik püsivkulud toodetele ja summeerides ühiku muutuvad kulud ja temale jagatud püsikulude osa, saamegi omahinna.

Siinkohal on hea meeldetuletuseks korrata muutuvate ja püsivate kulude olemuse. Vägagi sageli kuulen ütlemast ettevõtjaid, et muutuvad kulud on need, millede summa muutub ajas. Et näiteks elekter või kütus on muutuvkulu, sest tema hind ju ajas kõigub. See ei ole õige lähenemine: muutuvad kulud on need kulud, millede kogusumma sõltub tootmismahust, nt tooraine, tunni või tükipõhine palk, lisatarvikud jms. Elekter, vesi või autokütus võib olla muutuvkulu, kui temale minev rahasumma on otseses sõltuvuses pakutavate toodete või teenuste mahust. Näiteks laes põlev lamp ei ole üldjuhul muutuvkulu, sest kui me toodame 1 toote või 1 000 000 toodet, ilmselt lambi põlemisel tekkiv kulu sellest ei muutu. Kui aga näiteks käitame masinat, mille ajaline ja seega ka rahaline kulu sõltub sellest, kui palju selle masinaga midagi toodetakse, siis on tegemist muutuva kuluga.

Öeldakse, et kõik mis pole muutuv on püsivkulu. Selle mõiste võib pöörata ka teistpidi – kui ettevõtja ei tooda mitte midagi ega paku ühtegi teenust, siis kõik need kulud, mis jäävad, ongi püsivad. Seega on muutuvate ja püsivate kulude väljaselgitamine ja arvutamine kriitilise tähtsusega omahinna leidmisel.

Aga näide ka minu eelmisest arutlusest omahinna leidmisel. Oletame üht ettevõtet, mis tegeleb näiteks puitmööbli valmistamisega ja arvesse võttes tema toodete segmente ja kulusid võiks omahinna leidmine välja näha järgmiselt:

Toodetavad tootedKogus ühes kuus (tk)
lauad100
toolid400
kapid50
riiulid500
voodid50
Kokku:1100

Järgnevalt on vaja leida iga toote enda muutuvad kulud. Eeldame, et töötasud on püsivad kulud, st töötajad saavad palka kuiselt ja see ei muutu, siis antud juhul võiksid muutuvateks kuludeks olla materjal, lisatarvikud, värvid, lakid, kruvid, poldid jms ehk siis kogu see materjal, mis on vajalik ühe konkreetse toote valmistamiseks vahetult. Kas elekter siia hulka kuulub, on paljuski ettevõtja enda otsustada, sõltub seadmetest, mida ta kasutab. Aga ilmselt see nii on. Ühe toote muutuvate kulude leidmine tooteühiku kohta on väga erinev tegevusharuti, kuid üldine loogika on ikka sama – nt antud juhul kui palju ühest kogusest puidust saab konkreetseid tooteid või vastupidi, kui palju puitu kulub ühe laua või tooli või kapi valmistamiseks.

Toodetavad tootedMuutuvad kulud tooteühiku kohta (eurot)
lauad40
toolid25
kapid100
riiulid15
voodid70

Kolmas samm on määrata püsivad kulud kuus. Meie näites võiks olla sellisteks kuludeks palgad, rent, kommunaalkulud, turundus, transport, haldus jms, oletame summas 15 000 eurot kuus.

Nüüd, kui saame kõik andmed kokku koondada tekib oluline küsimus? Kui omahind võrdus kõikide kulude summa/toodete arvuga, siis kuidas jagada püsikulusid? Omahinna loogika ütleb seda, et iga toote või teenuse hinnas peab sisalduma sellesama toote tootmiseks kuluvad otsesed kulud ja lisaks osake ettevõtte püsikuludest.

Kõige levinud meetod selleks on koguseline jaotus, st püsikulud jagatakse toodetavate toodete hulgaga perioodis ja igale tootele läheb ühesugune summa. Meie näites 15 000/1100=13,64 eurot peab iga toode oma hinnas katma püsikulusid.

TootedKogusÜhiku MKPK kokkuPK jagatud tooteleOmahind (ühiku MK+PK jagatud tootele)
lauad10040  15 00013,6453,64
toolid4002513,6438,64
kapid5010013,64113,64
riiulid5001513,6428,64
voodid507013,6483,64

Meetodi miinuseks on asjaolu, et kui toodete kogus varieerub kategooriate lõikes väga palju, siis võib tekkida olukord, kus ühe toote OH on väga suur ja teise oma väga väike ja need lähevad vastuollu hinnaloogikaga. Siis on valik jagada püsivad kulud mingi muu printsiibi alusel toodetele. On erinevaid võimalusi – võtta aluseks reaalne tööaeg/maht, kulude proportsioon vms ehk võtmeküsimus on ikka PK jagamises, kuidas leida optimaalne meede kõikide PK jagamiseks toote või teenuseühiku kohta.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et omahinna tähtsust ettevõtte finantsilise tulemi juures ei saa kuidagi alahinnata, pigem ütleks, et see on kogu tegevuse alus. Kahjuks olen kogenud väga palju olukordi, kus OH leitakse nö puusalt ja iga kord see meetod siiski õiget tulemust ei anna. Soovitan kindlasti tegeleda hinnastamisega põhjalikumalt kui seni on tehtud ja hoida omahinnal silm peal ka jooksvalt kuna kulud muutuvad vahel kiiresti ja märkamatult ning jällegi praktilisest elust näitena on juhtumeid, kus sisendhindade muutus ilma seda omahinda arvesse võtmata, on tekitanud püsiva ja pikaajalise kahjumi ettevõtjale.