Alandusest sündinud riik

Hiljuti sattus minu kätte prantsuse poliitikaanalüütiku Dominique Moisi teos „Emotsioonide geopoliitika“. Kes on lugenud  Samuel Huntingtoni kirjapandud mõtteid raamatus „Tsivilisatsioonide kokkupõrge“, siis jutuks olev teos jätkab Huntingtoni mõttearendusi, kuid lisab omalt poolt uue lähenemisviisi mõtestamaks maailmapoliitikat, selle toimimispõhjuseid ning tagajärgi. Moisi võtab aluseks selgitada meie planeedi geopoliitikat kultuuridevahelise kokkupõrke nurga alt ning tõlgendada maailma meie ümber hirmu, alanduse ja lootuse mõistete kontekstis.

Nagu sellised raamatud ikka, tekib lugedes ühelt poolt arvukalt äratundmisi aga ka kohatist hirmu selle tõe ees, mida enam kui 7 aastat tagasi kirjapanduna avastad täna. Ehk nii mitmedki ennustused on täide läinud. Üheks selliseks äratundmiseks oli alanduse kultuuri tõlgendus. Autor lähtub selle mõiste defineerimisel islamikultuuri ja –maailma allakäigust ning püüab tõlgendada islami ja kristliku maailma konflikti oma vaatenurga alt. Kuna ma aga islamimaailma sisuliselt ei tunne, siis mulle kangastus samasuguse tõlgendusena hoopiski meie naabri Venemaa käitumine, mis samuti justkui soovist oma allakäiku peita või varjata vaevleb nii identiteetipuuduse kui ka oma ajaloolise rolli mitteleidmise küüsis.

Mis on alandus? Alandus on tunne, et sa ei ole enam oma elu peremees ei kollektiivselt rahvana, riigina ega kultuurina, ei individuaalselt ega üksikisikuna. Alandus on olukord, kus sina ei juhi mängu vaid seda teeb keegi teine. Sinuga ei arvestata, sinu sõna ei maksa ja sul ei ole kaalukat mõju maailmas kaasa rääkida. Alandus riigi tasandil tuleneb autori sõnastuses asjaolust, et kunagi seesama riik või kultuur oli kunagi mõjuvõimas, rikas ja arvestatav jõud. Nüüd pärast pikka allakäiku, ta enam seda ei ole.

Kui normaalsetes oludes peaks alandus käivitama soovi paremaks pürgida, edasi liikuda, ennast ületama panna, siis poliitikas ja ühiskonnakorralduses võib alandus tekitada ka vastupidise nähtuse. Tekib lootusetus ja kättemaksuiha, kui märgatakse, et teiste tasemele jõudmine ei ole võimalik ning püütakse seejärel teisi alandades ja neid oma tasemele alla tirides saavutada võrdsus. „Ma näitan teile, mis on alandus“ võiks kõlada sellise mõtteviisi loosung.

Venemaa on üks parimaid näiteid nendest maailma riikidest, kes kõige kõvema häälega oma alandust välja hõikab ning ei häbene seda ka tunnistada. Venemaa juhtiv ajalooline diskursus keskendub asjaolule, et Venemaa on pidevalt kellegi rünnaku all, keegi justkui soovib Venemaad rünnata, Venemaale ei taheta lubada oma sõna maksma panna ja üldsegi on Venemaa riik, mis on nii palju kannatanud kusjuures keegi ei taha isegi aitähh öelda kõige selle eest, mida nad maailmarahu ja korralduse osas korda on saatnud.

Kuid mis tegelikult Venemaad vaevab ja tema rahvast üles kütab on asjaolu, et veel 18-19 sajandil oli Venemaa maailma geopoliitikas tooniandev riik. Oli rikas riik, oli mõjuvõimas riik. Riik, millel oli ja on pikk, sügav, mitmekesine ning rikas kultuur ja kuulsusrikas ajalugu. Tolstoi, Puskin, Tsaikovski, Faberge, Krusenstern, Wrangell, Kutuzov jne see nimekiri oleks väga pikk. Enamus eestlastest on neid nimesid kuulnud, nende loomingu ja tegemistega tuttav. Samuti ka ju venelased! Tsaari-Venemaad on peetud läbi aegade üheks maailma rikkaimaks riigiks ja hoolimata asjaolust, et Venemaa on alati olnud üks suurimate kontrastidega riike, on ta alati olnud suur ja aukartust äratav.

Kuid kui palju me teame või tunneme ning oskame nimetada mõnd kaasaegset vene kunstnikku või kirjanikku või muud rahvusvahelises plaanis tuntud mittepoliitikut? On  ilmselge, et kultuurilises ja ajaloolises plaanis on viimastel aastasadedel Venemaa mõju  pigem taandunud, kui kasvanud. NL aegadel hoiti seda veel üleval siseriiklikult ning sedagi suletuse abil. Enamusele välismaailmast oli Venemaa paariariik, kelle ohu eest ja vastu tuli seista. Olen kuskil öeldnud, et Venemaa meenutab suur ja kurja poissi liivakastis, kellega keegi mängida ei taha ning kes selle eest kiusab kõiki oma jõuga ning sunnib ähvarduse alusel oma mängusid kaasa tegema.

Viimane suursündmus Venemaa jaoks lõppes II Maailmasõjaga ja ühtäkki märkasid venelased, et hoolimata suurest võidust elavad nemad kõvasti kehvemini kui kaotajad. Et hoolimata suurtest rikkustest pole saadaval elementaarseidki kaupu. Et kuulda, näha ja rääkida ei tohigi kõike ja ilmselt suurim shokk oli see, et enamus välismaailmast vaatas Venemaa peale mitte uhkusega ega kartuse vaid kaastunde ja pigem põlgusega.

Kuidas nii rikas riik sai jõuda sinnamaale? Olgu kuidas on, kuid olukord, kus venelased ise tunnistavad, et kõige suurem rahvuslik saavutus on Krimmi taasliitmine ja kõige suurem probleem on jätkuv mahajäämus muust maailmast majanduslikus mõttes, räägib iseenda eest. Pikk allakäik ei ole peatunud, seda saab vaid tasakaalustada üksikute aktsioonidega a’la Krimmi annektsioon või Ukraina survestamine, kuid tegelikult see, mida soovitakse näidata on hirmutamine oma alanduse peitmiseks. „Kui meie ei saa jõuda sellele tasemele, mis meie, siis me teeme kõik selleks, et ka teie ei oleks meist paremad“.

Mida rohkem arvas või arvab üks riik olevat kunagi maailma keskpunkt, seda enam tunnetab ta alandust praeguse allakäigus osas. Isegi veel nõukogude ajal arvasid enamus selle riigi elanikke, et meie oleme maailmas suuna näitav ühiskond. Ning 90-te aastate hiidriigi kokkulangemine tegi sellele illusioonile lõpu. Alandus on üsna hea viis mõista tänase Venemaa ja venelaste käitumist, kes igatsevad taga impeeriumi, NL ajal elatud elu, tunnustust ja aukartust. Majanduslikel aspektidel pole Venemaal kunagi olulist rolli olnud. Rahvuslik uhkus on see, mida igatseb taga tänane Venemaa ning ta teeb kõik selleks, et alandus maha pesta ja öelda välja kasvõi otse: Te peate meiega arvestama, meie oleme suur riik, või muidu…“

Venemaad peab mõistma ja tema käitumist tuleb alati võtta kui etteaimamatut, kuid see on enam-vähem kindel, et Venemaa tänane ja ka varasem käitumine on alati juhitud ühest ja samast aspektist – soovist olla suur, olla mõjuvõimas, olla üks tegijatest. Seni kuni kestab alandus ja kestab alaväärsustunne muu maailma ees, senikaua saab Venemaa alati kasutada sedasama relva kõigi nende suhtes, kellest ta soovib üle olla.

Sünnib uus poliitiline liikumine nimega Eesti Vabaerakond!

Kevadel jõudsid meediasse uudised, et MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik on loomas uut erakonda. Andsin ka mina teada, et olen liitunud sellesama organisatsiooniga sooviga anda omagi panus Eesti elu edendamisse. Siis ei uskunud paljud, et meie ideest tegelikult asja saab, oli küll ootus uue poliitilise hingamise järele, kuid kardeti, et meie erakonnamaastikule (vähemalt hetkel) uutel tulijatel kohta pole.

Nüüd on suvi möödunud ja on hea meel tõdeda, et vähem kui kuu aja pärast, so 20. septembril, leiab aset Eesti Vabaerakonna asutamiskoosolek. Oleme tubli tööga saanud kokku vajaliku arvu liikmeid – meiega on avaldanud soovi liituda pea 600 inimest, mida on tublisti rohkem, kui tarvis ühe erakonna asutamiseks. Oleme valmis saanud oma erakonna sümboolika, milleks on kuldse südamega puhas, valge karikakar.  

Miks just karikakar? Eesti on kui lill: kui tema eest hoolitseda, siis ta õitseb; kui jätta hoolitsemata, siis närbub. Rahvapärimuses on karikakar armastuse lill. Me saame alati küsida, kas kodanikena armastame oma riiki ning vastupidi — kas riik armastab ja hoolib meist, oma kodanikest? Vabaerakonna logo on kodaniku ja riigi vabaduse ning armastuse sümbol — lill, mille eest tuleb hoolitseda, et ta kestaks; see on lille side, mis seob kodanikud mures ja rõõmus oma riigiga. Oleme sidunud logosse Eesti kontuuri, sest see on see maa, mille pärast ja mille nimel me tegutseme!

64a7a228-c202-465c-ab0b-8acb19fd0a5a

Lisaks liikmete värbamisele ja sümboolika loomisele on ka meie programm viimast lihvi saamas ning pärast selle kinnitamist asutava kogu poolt saab see olema ka kõigile lugemiseks-kommenteerimiseks saadaval.

Aga mis peamine – see on ikkagi põhjus, miks me otsustasime uue erakonna loomise kasuks. Ei ole uudiseks, et suur hulk valijaid ei ole tänaste parteidega ning nende tegutsemisega rahul ja oodatakse midagi uut ja täiesti teistsugust poliitilist juhtimist. Seesama teema on ka meie puhul olnud kõige suuremaks väljakutseks. Ootavad ju Eesti inimesed, et uus partei pakub midagi sellist, mille pärast üldse tasub poliitikasse tulla, samas ollakse väga skeptilised igaühe suhtes, kes avaldab soovi kaasa rääkida Eesti elu edendamisel kõige kõrgemal tasemel.

Toon siinkohal välja oma isikliku nägemuse, miks võiks ja peaks uus erakond (erakonnad) Eestis oma koha leidma:

  • igasugune poliitiline maastik, eriti aga Eesti-suguse noore riigi puhul, vajab “värsket verd”. Vaja on uusi ideid ja uusi tegijaid. Ka ettevõtete juhtkondasid vahetatakse, et oleks võimalus uuendusteks, riik pole siin erandiks.
  • Usaldus on muutunud poliitikas kaduvaks nähtuseks, me otsime kedagi, kes muudaks maailma, kuid need inimesed on ju tegelikult meie keskel olemas. Ega poliitik ei pea olema õpitud amet, vaid selleks saavad selle riigi inimesed, kes tahavad ja julgevad vastutust võtta ning otsuseid langetada. Anda neile inimestele võimalus ja usaldada neid, on ka võimalus luua muutusi.
  • Inimesed võõrduvad riigi asjades kaasa rääkimisest, võimalus kujundada riigijuhtimist kaasates selleks kõiki huvigruppe ja inimesi, kellel on soovi ja tahtmist, annab võimaluse tuua see müstiline “riik” ja inimesed taas lähemale.
  • Poliitikakujundamine on liikunud liiga väikese grupi inimeste kätte. Vaja on seda trendi murda ja viia riigi asjade eest otsustamine laiapõhjalisemaks.
  • Otsides Eesti arenguks parimat “mudelit” on ära katsetatud siiani veel vähesed võimalused. Iga uus tulija püüab tõenäoliselt pakkuda välja uusi ideid ja seeläbi saaks sündida sünergia juba toimivatest lahendustest ja uutest ideedest, olgu selleks siis kodanikualgatuse suurem roll või idee roteeruvatest poliitikutest, kes ei tohiks olla riigijuhtimise juures kauem, kui üks valimisperiood või miski muu, seni proovimata lahendus.

Minu sõnum kõigile, kes ootavad midagi enneolematut ja senikuulmatut on see, et midagi sellist, millest maailm veel kuulnud pole, ei ole pakkuda tõenäoliselt mitte kellelgi, kahjuks. Seega küsimuse peale, mida Teie pakute, mida teised ei ole suutnud, on vastused minu poolt toodud. Kui valija soovib muutusi, siis laskem uutel tulijatel end proovil panna, end tõestada. Kui me pole seda väärt, siis järgmisel korral on valik Teie!

 Täpsemalt saab meie tegemiste kohta lugeda siit  või Facebookist https://www.facebook.com/vabaerakond

Muinasjutt liivakastist nimega Maa

Oli kord üks toreda maja hoov (nimetame seda tinglikult planeediks Maa), kus asus kõikide laste lemmikmängukoht – liivakast. See oli piisavalt suur, et kõik selle hoovi lapsed leiaksid omale mängunurga. Igaühel olid omad mängud: kes ehitas liivalossi, kes mängis mänguautodega, kes rajas teid ja sildu, kes vedas liiva ühest hunnikust teise, kes lihtsalt vormis liivast põnevaid kujusid… noh, nagu lapsed ikka.

Aga selles liivakastis (nagu tavalises liivakastis ikka) kohtuvad erinevad lapsed. Seal oli väiksemaid ja suuremaid, poisse ja tüdrukuid, vanemaid ja nooremaid. Enamuses sellised tavalised, põlvpükstes ja veidi kriimuliste põlvede ning põskedega vahvad ja rõõmsad lapsed. Üldiselt oli kõigil tore, kuid nagu elus ikka, tekivad aeg-ajalt tülid, kaklused ja erinevad huvid, vahel ikka juhtub, et mõni virutab teisele kühvliga, et oma arvamust maksma panna. Meie loos on peategelaseks selles liivakastis üks suur ja paks poiss, teistest palju vanem ja tugevam (olgu tema nimeks Venemaa). Ta oli selline pisut kulunud ja auklike pükstega ning ilmselt mitte väga korralikust perekonnast. Keegi temaga mängida eriti ei tahtnud, aga kuna ta oli teistest suurem ja tugevam, siis polnud midagi teha – tuli leppida. Kui teised lapsed temaga tegemist teha ei soovinud, siis ta pissis teiste laste mängunurka või siis lõhkus nende liivalossi ära või lubas vanematele kaebama minna. No mis sa teed, tuli kaasa mängida, ära öelda ei julgenud peaaegu mitte keegi.

Välja arvatud üks teine poiss, selline ilus, suur, ilmselt jõukast perest pärit (tema on meie loos USA). Ta oli uhke, julge ja ei kartnud suurele paksule poisile vastu hakata. Teda kartis ka seesama suur poiss, kuna ta tundis, et vastane on piisavalt tugev ning kõik teised lapsed hoidsid võimalusel tema poole. Kui oli vaja leida kaitset, siis enamast suur ilus poiss ikka aitas. Kuigi suur paks poiss lubas oma vanematele ära kituda, siis rahustas neid ilus poiss, pole midagi, mina kaitsen teid.

Lisaks oli liivakastis ka tüdrukuid. Olid mõned väga ilusad ja viksid, valgete põlvikute ning kollase kleidiga (nimetame neid Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia). Nendega soovisid tutvuda nii suur paks poiss kui ka ilus poiss. Ja oh seda jama, kui üks neist sai suurema tähelepanu osaliseks kui teine. Suur paks poiss lubas kohe kaebama minna, ilus poiss vaid muigas ning rõhus oma sarmile ja lubas kõikidele tüdrukutele kommi tuua, mida suur paks poiss teha aga ei saanud, sest tal nii magusaid komme ei olnud. Tema vanemad armastasid kibedaid ja mõrusid maiustusi, mida teised lapsed sugugi ei armastanud. Aga kui häda käes oli – no siis leppisid ka sellega ka teised, sest ilusal poisil said lihtsalt kommid otsa ja magusaisu oli ju nii suur. Seetõttu oligi nii, et mõlemad poisid tahtsid võita nendesamade ilusate tüdrukute tähelepanu, aga tüdrukud, nagu ikka – on väga valivad.

Ja nii oligi, et vahel said teised lapsed maitsta suure paksu poisi komme (mis oli ikka jube mõrudad) ja vahel said nad ka head ja paremat, mida ilus poiss tõi. Nii kestis see üsna rahulikult pikka aega, kuid kuna ikkagi hoidsid lapsed pigem ilusa poisi poole, siis suur ja paks poiss solvus. Üha rohkem pissis ta teiste mängunurka, üha rohkem surus teistele suhu oma kommi ja ühel hetkel lihtsalt teised lapsed enam ei soovinud temaga üldse mängida.

Ahjaa – muuseas, selles hoovis oli ka paar teist liivahunnikut, kus mängisid kaugema nurga lapsed (ütleme, nemad on Austraalia, Lõuna-Ameerika, India). Nemad ei tundnud end nii tihedalt seotuna meie liivakasti lastega ning neid meie probleemid otseselt ei puudutanud. Kuigi – ka nemad tundsid hirmu, et mis siis küll saab, kui suur paks poiss peaks nende liivahunnikusse tulema?

Lisaks oli selles hoovis veel üks poiss. Tema oli kaval ja salapärane, keegi ei tundnud tema vanemaid ja üldse oli ta kõigi jaoks suur mõistatus (meie jutus on see tegelane Hiina). Kõik ühtemoodi kartsid seda poissi ja samas lootsid, et äkki tema just päästab meid kõiki suure paksu poisi käest. Muuseas, seda lootis ka ilus poiss! See salapärane poiss käis kordamööda kõikides liivakastides mängimas ja keegi ei saanudki aru, kelle poolt ta tegelikult on.

Ja siis juhtus see, mis ikka muinasjuttudes juhtub – tuli keegi hea ja ilus ema, kutsus kõiki lapsi tuppa sööma, kõik mured said korraga lahenduse ja kõigil lastel lõppes päev toredasti.

Ja nüüd jutu moto – kes on see hea ja ilus ema, kes lepitab meid liivakastis nimega Maa? Kui seda ema ei ole, siis jätkubki nii, et suur paks poiss lõhub teiste liivalosse, ülejäänud lapsed värisevad hirmust ja vaid ilusast suurest poisist ei piisa, et lepitada ülejäänuid!

Muudame koos Eesti elu paremaks!

See juhtus mõned aastad tagasi, kui alustasin oma Töötukassa koolitustega. Kuna koolitustel käsitlesime teemasid ka laiemalt, mitte vaid kitsalt ettevõtlusega seotult, siis jõudsime oma juttudega sageli ka Eesti elu puudutavate valukohtadeni ja laiemate probleemideni, mis haakusid nii majandusega, ettevõtlusega kui ka mitmete muude igapäevaste teemadega. Nende arutelude käigus küsiti minult sageli, miks ma ise ei ole mõelnud poliitikas ja laiemalt Eesti elu korraldamises kaasa löömast. Ja ikka ja jälle mõtlesin, et vist pole õige aeg…

Aga juhus mängib elus suurt rolli, ning just tänu ühele oma koolitatavale, kes viis mind kokku Vaba Isamaalise Kodaniku eestvedajatega, sattusin iseendalegi ootamatult sündmuste keskele, mille tulemusena olen ma täna ühe uue poliitilise liikumise algatusrühma liige ja tegemas midagi, millest me kõik loodame Eesti poliitilisele maastikule uut hingamist.

Minu senine elu on olnud vaheldumisi üsna ühiskondlik ja samas väga ettevõtlusekeskne – küll olen ma olnud keskkooli aegadest õpilasomavalitsuse juht, naabrivalve liikumise eestvedaja ja Nõmmel turvalisuse eest seisja, samas kui viimased 10 aastat olnud poliitiliste ja ühiskondlike sündmuste puhul vaid pealtvaatajaks. Tundsin, et taaskord oleks aeg ise protsesside kujundajana kaasa lüüa, mitte jääda vaid kõrvalseisjaks.

Alates möödunud aasta detsembrist olen valitud Vaba Isamaalise Kodaniku juhatuse liikmeks ja käesoleva aasta alguses moodustasime uue poliitilise liikumise nimega Eesti Vabaerakonna Algatusrühm, mille eesmärgiks on luua Eestis uus poliitiline partei ning sihiks osaleda 2015. aasta Riigikogu valimistel.

Kuna kohe tekib küsimusi, miks ma sellise sammu tegin, siis vastan siin ja kohe. Põhjusi on peamiselt kolm:

  1. tunnen, et mul on oskusi, kogemusi, soovi ja tahet kaasa rääkida Eesti elu kujundamisel nii kogukondlikul kui ka riigi tasandil;
  2. iga inimese ülesandeks, eriti nii väikeses riigis,  lausa kohustus on anda oma panus meie elu paremaks muutmisel;
  3. tunnen, et vajame muutusi, vajame uusi inimesi ja uusi ideid meie poliitilisele maastikule.

Sellega kutsun üles kõiki, kes tunnevad soovi ja tahtmist samuti kui mina kaasa rääkida Eesti kui riigi ja meie inimeste elu kujundamisel, liituda meiega! Kui ei ole soovi astuda ametlikult liikmeks, siis ootame kõiki, kellel on lihtsalt häid mõtteid ja/või ideid, mis ja kuidas vajaks muutmist, siis kõik meie organisatsiooni töögrupid ja arutelud on avatud ning ootame ärksaid ja teotahtelisi oma ridadesse.

Et see viimane lause ei jääks kõlama väga loosunglikult, siis ma olen valmis lahkesti selgitama meie sõnumeid, ideid ja tegevussuundi!

Meiega saab kontakti võtta ja küsimusi esitada siit