Miks Eesti üliõpilased kardavad loengus kaasa rääkida?

Öeldakse, et lapsed on uudishimulikud. Ja ongi. Püüdke näiteks lasteaias neile midagi seletada, kõik soovivad vahele rääkida, oma lugusid jutustada, küsida ja seletada. Vahel on tüütu, aga tore ju ka, kui lapsed janunevad uue info järele ega häbene seda välja näidata.

Läheb aeg edasi – põhikooli lõpp. Juba on märgata vaikust tunnis, pigem tullakse küsima vahetunnis õpetajalt, kardetakse laia auditooriumi ees sõna võtta. Oma arvamus hakkab kaduma või ei ole seda märgata. 

Ülikool –  asi on päris hull. Kanguta või naaskliga juttu suust välja. Keegi ei vasta Su küsimustele, peaaegu keegi ei küsi ise omal algatusel midagi, pigem peidetakse pea kausta või arvutisse. Peaaegu keegi ei algata arutelusid ning loodetakse, et jumala eest õppejõud minu käest midagi ei küsiks.

Miks küll nii? Ma olen aastatepikkuse õppejõu tööd tehes vahel lausa ahastusega loenguid läbi viinud, kus eesmärk on vestelda, argumenteerida, küsida, vaielda ja vastata küsimustele. Heakene küll, kui on loeng, kus arvutatakse midagi, või tehakse loovat tööd, siis on jutt pigem segav faktor. Aga õppeained nagu turundus, juhtimine, ettevõtlus, majandus jpm! Selliste loengute läbiviimine on vähemalt mulle tihti füüsiliselt üsna kurnav. Sest monoloogi pidamine on kõige väsitavam õpetamisviis.

Alati ei saa panna tudengeid midagi ise tegema, on vaja ka sõnalist infot edasi anda. Mille käigus on eeldatav, et tekib diskussioon. Kuid mida ei ole, see on vastaspoole hääl. Teadupärast on ülikoolis tavaline õppevorm seminar. Kus üliõpilased valmistavad midagi kodus ette, kas loevad, konspekteerivad, koostavad referaate jms ning siis seminaril arutatakse seda. 

Kusjuures tudngite tagasiside on peale aine läbimist minule kui õppejõule juba aastaid olnud suurepärane. Seepärast ei oska ka seda õpilaste kinnisust enda süüks võtta. Olen ise pigem avatud, sõbralik ja õpilastega arvestav, kindlasti kohe mitte kuri ja üleolev, keda noored karta võiksid…

Pidevalt, aastast-aastasse näen vaeva otse gümnaasiumipingist tulnud noortega, kes ilmselt ei ole harjunud, et nendega vesteldakse, et oodatakse nende arvamusi, küsimusi, kommentaare. Aga ka vaidlusi ja diskussioone. Olen küsinud – miks te ei küsi midagi, miks te kardate vastata? Ega mõistlikke vastuseid ei tule. Vahel öeldakse vaid, et teema on keeruline…

Midagi on ikka jätkuvalt mäda meie õpetamismeetodites, et noor, kes veel mõned aastad tagasi oli avatud ja suhtlemisaldis, nii väga kardab valesti vastata, teiste arvamust, omi mõtteid ja küsimusi, mis on äkki rumalad.

Kõik õpetajad teavad, et pole rumalaid küsimusi. On midagi, mis inimest paneb seda küsima ja õpetaja eesmärk on leida vastus. Kui mitte kohe, siis kasvõi hiljem.

Ma tean, et kui võrrelda Eesti ja näiteks Rootsi noorte elluastumise kvaliteeti, siis kui veel 14-16 aastased Eesti noored on pika puuga oma skandinaavia eakaaslastest eest ära, siis 5 aastat hiljem on pilt teistpidine. Ja üks põhjustest peitub kahtlemata asjaolus, et meie noortel on puudulik argumenteerimis- ja diskuteerimisoskus.

Mis juhte või ettevõtjaid me kasvatame, kui me keelame õpilastel kaasa rääkida? Miks õppejõud ei sunni üliõpilasi rohkem ühistele aruteludele loengutes ja seminarides? Ma ei oska vastata sellele küsimusele. 

Aga see on mõtlemise koht, sest ammu on räägitud, et faktiteadmistes oleme maailma esirinnas aga loovas mõtlemises kaugel sellest.

Print Friendly, PDF & Email
Please follow and like us:
0