Miks inimeste sissetulekud jätkuvalt nii ebavõrdsed on?

See on küsimus, mis ilmselt painab enamusi neist või meist, kes tunnevad, et neile kas makstakse nende töö eest ebaõiglaselt väikest töötasu või siis tunnevad, et nende sissetulek on hoolimata kõvast töörabamisest ikka liiga väike. Küll otsitakse süüdlast tööviljakusest, maksusüsteemi puudustest, inimeste ebavõrdsest oskuste tasemest ja veel paljust muustki.

Eks kõigil neil põhjustel on oma tõetera sees. Lühidalt võiks öelda, et erinevad majandusharud nõuavadki erineva tasemega teadmisi ja oskusi, ning ongi osad valdkonnad teistest suurema lisandväärtusega, mistõttu jäävadki paljud lihtsama töö tegijad paratamatult igavesti madalama sissetulekuga inimeste kategooriasse.

Kuid asjal on ka teine külg – nagu armastatakse öelda, elu meie ümber muutub kiiresti, nii ka majandus areneb oskustööst mõttetöö suunas. Ma olen aeg-ajalt vaadanud tänaste idufirmade, tehnoloogiasektori ettevõtete ja muu moodsa majanduse pakutavaid töökohti ning püüdnud tabada, milliste oskustega inimesi otsitakse. Ning olen tõdenud, et enamus neist eeldavad hoopis teistsugust maailmanägemist, täiesti teistsuguseid eelteadmisi ning kompetentse. Millest selline muutus on aset leidnud, et üha vähem on turgu kätega tegijatele ning üha rohkem otsitakse peaga töötajaid?

On olemas üks lihtne majandusmudel, millega kirjedada väärtusloomet, see näeb välja lihtsustatud kujul selline:

välja mõtlemine → valmis tegemine → ära müümine

Kus luuakse suurim väärtus? Esmalt välja mõtlemisel, seejärel ära müümisel ning alles kõige lõpus tuleb valmis tegemine. Seega on oluline mõista, et tänapäevane majandus erineb nn klassikalisest ettevõtlusest eelkõige selle poolest, et suurim rikkus teenitakse ahela esimeses ja viimases lülis, need, kes asju loovad tema füüsilisel kujul, on paratamatult “toiduahela” viimases otsas. Mõelgem kasvõi moodsate nutiseadmete peale – nende väljamõtlemine ja valmistegemine leiab aset hoopis erinevates kohtades ning rikkus nende müügist jaotub samuti väga ebaühtlaselt.

Iseenesest pole selles teadmises miskit uut aga selle teadvustamine ei taha kuidagi kohale jõuda. Ma väidan, et juba lähitulevikus hakkab sissetulekute lõhe kahe majandusparadigma vahel üha suurenema. Jah, kuhugi ei kao vajadus avada uusi kohvikuid ja restorane, vajadus jääb ehitajate, müüjate, teenindajate, koristajate jpt teada-tuntud ametite järele, kuid nende kompetentsid ei küündi sellele tasemele, mida maailmas väärtustatakse. Seega usun ma, et nn uue maailma ettevõtjad ja töötajad muutuvad oma oskustelt ja ka majandusliku heaolu tasemelt järjest nõutumateks ja rikkamateks ning nõnda öelda tavatöö tegijad saavad küll hakkama, kuid ei küündi sellele tasemele, mis eelnimetatud seltskonnale osaks saab.

Veelkord – tasub vaadata ja uurida kasvõi pakutavate ettevõtete töökuulutusi, vaadata, milliseid ettevõtteid luuakse ning saab üsna ruttu selgeks, kuhu maailm liigub. Kas see liikumine on igavesti jätkuv, või nagu paljudele meeldib mõelda, et selline kaasaegne maailm saab ühel hetkel otsa ja taas tõusevad au sisse lihtsad ja igapäevased oskused, on keerukas ennustada. Aga lähikümnenditel ja võib ka juhtuda et pikemal perioodil, kindlasti suureneb lõhe kahe majandusliku paradigma (nn klassikaline, käteosavust nõudev ettevõtlus ja uus majandus) vahel.

Seega on minu mõttelennu lühike järeldus – tuleb valida väärtusahela õiged lülid, siis ei peaks me diskuteerima kas keegi on vaene selle pärast, et riigis on ebaõiglane maksusüsteem või on oskused ja teadmised mittesobivad kaasaegses majanduses edukalt toime tulemiseks.

USA-s on kasutusel üks väga huvitav mõiste nende inimeste kohta, kes on tänapäevases mõistes peaga töötajad. Meie nimetame neid teadmustöötajateks, kuid on ka selline termin, kui sümbolanalüütikud. Need on kõikvõimalikud managerid, müügijuhid, produtsendid, turundajad aga ka kõik need, kes töötavad uue majanduse ettevõtetes. Nende töö tundub tõsisele eestlasele, kes armastab väga rõhutada raske töö tegemist, niisama udu ajamiseks, või millekski muuks, aga mis seal salata – elu ja statistika näitab, et just selliste inimeste elujärg on kõvasti parem, nõudlus nende oskuste ja teadmiste järele üha kasvab ning see kõik tekitabki olukorra, millest ma pealkirjas mainisin – ebavõrdsus sissetulekutes ja elujärjes üha kasvab.

Ma loodan, et me ei liigu selles suunas, et hakkame üha rohkem majandust reguleerima maksusüsteemi karmistamisega vaid püüame hoopis tagant tõugata sellist mõtteviisi, kus juba koolis, kodus ja ühiskonnas tervikuna sisendame ja õpetame inimestele muutuva maailma ja  majanduse põhialuseid. Rikkuse ümberjagamine ei tööta mu meelest enam ammu ning see on minu arvates edukate karistamine aga ka püüe jõuga majanduse toimist pidurdada või siis muuta seda, mis muutmist ei kannata ega ka vaja.